Lee Reinula oli ERKI Moeshowga seotud aastatel 1984 – 1987
Lee Reinulaga vestles Piret Mägi
ERKI Moeshow juurde sattumine
"Ma käisin enne EKAsse astumist ettevalmistuskursustel, kolm aastat – täpselt nii kaua, kui keskkoolis käisin. Et jah... kes neid aastaid enam mäletab... Mäletan seda, et need olid õhtused kursused ja ühel õhtul hakkas äkki midagi toimuma saalis. Muusika hakkas pihta ja ma hiilisin ligi, et mis seal kuramus toimub. Avastasin, et ooo – siin on moešõu! Ilmselt olid kusagil mingid kuulutused ka väljas, aga ma olin alati jooksuga koolist tulnud ja siis ma nagu – eksole ettevalmistuskursused – ei suhestunud veel moega. Läksin vaatasin. Ronisin saali. See oli see seltskond, mida ma ei mäleta täpselt. Ma arvan, et seal võis lava peal ringi kakerdada Anu Hint võib-olla, Hardi Volmer võis seal kambas olla. Ma lõpetasin keskkooli kui oli 84 – see oli enne seda või hiljemalt 84.
Ma läksin saali ja see oli tõesti jalustrabavalt kihvt elamus. See oli see aeg, kus ei tehtud asju kommertsi pärast ja see oli veel see periood, kus tehti poliitilise satiiriga seda asja. Mina, maalaps, Kadrina kekskkoolist ma sinna käisin ja vaatasin sõna otseses mõttes suu lahti ja jalad ristis, sest nii naljakas oli! Jube lahe oli! Järgmisel aastal ma teadsin sättida, et kuskil midagi peab nüüd tulema.
Novot ja siis esimesel kursusel (1984 või 85) võtsin ma sellest lihtsalt osa. Rebasena. Ja siis kujunes mingi njuuke lahe seltskond, kellega ma seal siis pundis olin. Androga, ma ei tea muidugi, mis tema versioon oli, aga Kalevi (Kalev Tamm) ja Androga sai siin igasuguseid vigureid tehtud. Fotosüüdistusi on ka."
ERKI Moeshow korralduslik pool
"Konkurssi kui sellist ei olnud. Oli entusiastide jõuk, kes seda tegi. Sellised, kes üht otsapidi said tappa, sest seoses sellega jäi koolitöö tegemata, aga teisalt olime hästi vajalikud, sest kui me seda ei teinud, siis saime jälle tappa. See oli selline kahe teraga mõõk.
Osavõtt oli sedasi, et pidid olema piisavalt äkiline. Läksid ja teatasid lihtsalt, et kuule mul on ka midagi näidata. Teinekord näidati mingeid selliseid kursusetöid – kollektsioone, mis nii väga huvitavad ei olnud: selliseid kommerts kollektsioone – mitte, et me neid pelgasime... Tänapäevases maailmas on seda nii raske aru saada, et miks kommerts paha on...
Raske öelda, kes meil see juhtoinas oli. Kõik toimis sümbioosis. Kes hoolitses selle eest, et konferensjee oma tekste kokku kirjutaks... Need ei olnudki tegelikult kokku kirjutatud. Need tekkisid seal lava peal. Keegi hoolitses meil selle eest, et lava kena saaks. Ei olnud sellist ühte inimest. Vähemalt minul kogemus selles osas puudub. Mingi moment ma olin kontaktisik: kui me Venemaal käisime. See oli väga huvitav. Meid vilistati Moskvas välja. See oli väga huvitav, kuidas kõik see seltskond oli minu peale kuri, et ma viisin neid sellisesse kohta, kus ühikas olid lutikad ja publik vilistab välja. See seltskond kellega ma seal ringi kärutasin olid Kalev ja Andro – põhitegijad, kes ei olnud üldse õpilasedki siis. Nad olid täiesti kõrvalt ja käisid kiibitsemas ja istusid seal kateedris, aitasid tööd teha ja laulsid serenaade.
Tol ajal oli hoopis teistmoodi, meil ei olnud mingeid aruandeid. Me ei andnud mitte kellelegi aru. Raha kui sellist me ei vajanud, sest me ajasime selle kõik kuskilt, tuhnisime ja vaatasime ja kõik tuli niimoodi... mitte just tasuta, aga ma ei mäleta, kust me selle jaoks raha saime. Ma ei kujuta ette, kui palju see asi üldse raha võttis, sest lõpuks mingi raha tuli, millest me midagi maksime kuskile. Üle midagi ei jäänud, tavaliselt jäi puudu. Ega nii väga ei olnudki millegi eest maksta: aasta 1986 ei olnud poodigi, kust kõiki neid asju tuua. Kui sealt tüki kangast kätte said, siis värvisid või trükkisid või hakkisid või kas sa üldse kangast tegid või tegid üldse paberist. Paberit sai trükikojast. Värvi sai ukse tagant. Trükivärvi ülejäägid tõsteti ukse taha ja siis me käisime seal järgi Pärnu maanteel. Siidimaali värvid ka, kõik jäägid tõsteti ukse taha ega need ei jäänud sinna. Ei läinud isegi hämaras mitte. Ega ma nüüd süsteemi ei tea, aga vene aeg oli. Mis ripakil see ära. Süsteem oligi selline. Töötas väga hästi."
ERKI Moeshow "kahtlane kamp"
"Mis sa arvad, et sellest ajalehes räägiti või? See oli üks paharettide kamp, millel miilits pigem silma peal hoidis, et nad üle käte ei lähe. Ma ei saa mürki võtta, aga minu meelest mulle ujus külje alla kaks poissi kes... Ma nii sinisilmne ka ei olnud. Üks oli vene poiss ja teine oli eesti poiss ja mina õhtusel ajal töötasin kateedris. Ma ei mäleta, mis asja ma tegin. Korra ma seal kudusin ja korra ma seal õmblesin midagi ja ükskord marssis mingi kutt sisse ja kutsus mind Piritale paadiga sõitma. Noo okei noh, ilus poiss, lähme sõidame. Ajame juttu ka ja siis hakkas ta igasuguseid huvitavaid küsimusi küsima täiesti lambist. ERKI teemal ja kas sa seda inimest tunned ja... ma suhtlesin väga paljude inimestega eksole. Sõitsin siis kiiresti tagasi ja ajasin udujuttu vahepeal ja ma ei tea, mis ta seal oma pardakompuutrist läbi lasi.
Teine kord tuli mingi vene poiss, kes hakkas minuga seal kateedris jutustama. Umbes niimoodi, et ma olen moehuviline ja mis teil siis nagu on ja kuidas... Niimoodi ei tulda tüdrukutele külge lööma selliste küsimustega – seda tehakse teistmoodi."
ERKI Venemaal
"Üks aasta oli, kus asjad nagu koondusid minu kätte ja see oli see sama aasta, kui me Venemaal käisime. Me läksime sinna sellepärast, et kohutavalt edukas show oli. Ühte ja sama etendust oli, ma vist ei valeta, oli neli õhtut järjest puupüsti täis saalile. Kas ta võis olla äkki 86... aga võibolla oli 87... Ärme aastatest räägi, see on nii kole.
Jah ja siis oli see mitu õhtut järjest ja Moskva keemiainstituudist mingi komsomolikomitee esimees sattus vaatama. Näed, tuleb tore poiss Moskvast, kutsub meid sinna esinema. Vaatas, et meil on nii lahe show. Me olime lääs ju, saad aru, Tallinn. Peaaegu nagu soomlased. See on nii banaalne tegelikult, aga see oli nii. Me olime mingi veider koht siin, kes julges mingeid asju. See etendus oli suhteliselt sõnadeta värk.
Ta oli tõesti nagu pöördes sellest ja siis tuli rääkima, et kuule, tulge meie instituuti esinema: orgunnime ära. Meie olime siis nagu värvilised papagoid väljamaalt. Nad ei võtnud meid nagu oma inimesi tegelikult, absoluutselt.
Kui me selle showga kohale läksime, püha müristus. Alguses nad vaatasid seda tsirkust umbes viis minutit ja siis hakkas vilekoor pihta. Sellepärast, et meil oli mingi sellise tendentsiga asi, mis oli natuke liiga kodanlik, natuke venevastane, natuke selline mitmeti mõistetav. See ei olnud korralikule nõukogude inimesele vastuvõetav. Kümnendal minutil umbes oli vilekoor nii suur, et meid vilistati maha. Kas sa kujutad ette? See oli väga huvitav. Me tegime selle asja lõpuni. Ega meil kaasas väga palju kraami ei olnud, ma ei mäleta palju, mingi neli või viis numbrit, palju aega ei võtnud. Tegime lõpuni ja siis lahkusime.
Ainus kommentaar oli see, et korraldaja tuli kõrvad lontis ja ütles, et tal on jõle piinlik nende inimeste pärast ja andke andeks, kas te olete nõus ikka tulema veel. Põhimass oli selline seal, et tule eile meile. Suur linn ja peaks olema tudengid laiema silmaringiga eksole…
Ausalt öeldes oli natuke allapoole vööd löök see, kuidas meid seal vastu võeti. Tagasi tulles ei olnud tuju enam kõige parem ja minu personaalne probleem oli see, et ma hakkasin perekonda looma ja jäin titte ootama ja siis teatasin 1987. aastal kateedri koosolekul kuskil maikuus, et keegi teine peaks selle orgunnimise üle võtma. Ma mäletan, et osakonnajuhataja vaatas mind siis väga taunivalt, et kuidas te Stern siis niimoodi meid alt veate. Ma ütlesin, et mis teha, elu on selline. Rase naine ei hakka seal ju vägesid juhtima.
Sellest ma jäin siis kõrvale... minu arvates teised järgmine aasta veel üritasid midagi, aga kas nad ülejärgmisel ka midagi veel tegid, on juba minu jaoks mõistatus. Seal mingisugune auk tekkis sisse. Ma olen lugenud mingit lahedat internetis levivat materjali selle kohta, kuidas keegi oli lasknud lahti mingi kuulujutu, et 87 aastal miilits keelas ERKI Moeshowd ära. Ei olnud niimoodi, keegi ei keelanud midagi ära."
ERKI Moeshow meedias
"Noorte Hääl ja Rahva Hääl... tänapäevases mõistes see ei ole ju press. Ma ei mäleta, kas me üleüldse tegelesime ajakirjandusega ja selle küsimusega. Plakatitega oli nii, et koolis oli sellised vahvad kohad nagu graafika osakond ja fotograafid ja siiditrüki raamid... Mina ei mäleta küll, et me kuskilt kaugemalt midagi oleks tellinud.
Päris ausalt ei mäleta, kuidas me seda plakatit tegime, sest me ei teinud päris sellist plakatit mis oleks nii meeldejääv ja kellelgi alles. Me keegi vist ei pööranud sellele mingit tähelepanud. Kui kuskile nurga peale sai juba kuulutus välja, et ERKI Moeshow on, siis sellest ei pidanud rohkem üldse rääkima. Midagi ei toimunud eriti ju. See oli selline võimudele sarvede vahele ladumine. Sinna tuldi kohale ja plaksutati kõvasti.
Panime kondikava ja kavad ja värgid ritta. Siis olid need kritseldatud ruudulisele paberile ja knopkaga seina külge pandud ja igaüks teadis lihtsalt. Üks poiss lasi muusikat, soovitavalt õiges järjekorras. Konferansjee oli siis selle eesmärgiga, et eelmine number jõuaks lõppeda ja teinekord oli järgmises numbris sama modell äkki. Et ta seal plädiseks piisavalt kaua, et jõuaks riided kähku ära vahetada."