Reet Aus oli ERKI Moeshowga seotud aastatel 1995 – 2002 (v.a 1999)
Reet Ausiga vestles Triin Hallas.
Alustasite 1995. aastal koos Andro Kööbiga uuesti ERKI Moeshow korraldamist. Mis teid motiveeris? Miks te ERKI Moeshow uuesti ellu äratasite?
Mina olin teisel kursusel siis ja Andro oli vist viimasel. Kuna tol hetkel ei olnud tudengina ühtegi väljundit, kus oma loomingut näidata, tundus meile, et vabalava oleks äärmiselt vajalik. Kuna ERKI Moeshow oli sellise nimega varem toimunud ja Andro ise oli ka sellest osa võtnud, siis tundus, et ei ole uut platvormi vaja luua. ERKI Moeshow tundus meile täpselt selline asi, mis puudu oli. Ja siis me kahekesi otsustasime, et me äratame selle traditsiooni ellu.
Milline oli ERKI Moeshow, kui see uuesti ellu ärkas?
Esimesel korral tegime seda Androga koos. Sealt edasi korraldasin ma seda üksi, sest Andro lõpetas kooli ära.
Esialgu show oligi koolist täiesti eraldiseisev. Mina sattusin seda ilmselt korraldama, sest mulle tundus, et oleks vaja vabalava, kus tudengid saaks oma asju näidata, mis oleks sõltumatu, ilma koolipoolse ettekirjutuseta ja esimesed aastat oligi ERKI täiesti väljaspool õppetööd, väljaspool kunstiakadeemiat. Täiesti puhas tudengite oma algatus.
Kuid ERKI Moshow toimus ikkagi toonases kunstiakadeemia majas?
Jah, kohe alguses peale toimus ERKI kunstiakadeemias. Oli üks maja ja meil ei olnudki mingit plaani seda koolist välja viia. Koolist viisime ta välja ühel hetkel, sest külastajaid oli nii palju. Esimestel aastatel tegime kahel päeval show, sest kooli saali mahtus 600-700 inimest, aga inimesi oli kordades rohkem. Pidime tegema etendused kahel päeval, et kõik soovijad, kes tahtsid vaatama tulla, mahuksid seda vaatama. Selle juures reklaamieelarve oli null, tegime käsitsi maksimaalset 15 plakatit, kleepisime need linna peale laiali ja sellega oli meil saal kaks õhtut täis.
Kas osalejad olid eelkõige moekateedrist või mujalt ka?
Teistest kateedritest tuli ka, aga väljastpoolt kooli osalejaid ei olnud. See oli ikka oma tudengitele mõeldud üritus.
Kuidas kooli juhtkond sellesse suhtus, et te olete iseseisev üritus? Kas nad ei tahtnud kuidagi midagi ette kirjutada?
Ei. Tudengite pidusid on alati koolis korraldatud. Me kogu aeg organiseerisime mingit üritust.
Pigem oli algusaastatel kool üsna kriitiline selles suhtes, et tudengitel ei jää koolitööde jaoks piisavalt aega. Mingi hetk jõudsime sellise koostöövormini, et paljudest kollektsioonidest, mida ERKI laval näidati, said kursatööd. Moekateeder hakkas arvestama ERKI Moeshow toimumiskuupäevaga ja paljud õppeprogrammid said selle järgi kohandatud.
Kes olid tuntuimad esinejad, kelle võiks välja tuua?
Peaaegu kõik, kes praegu tegevad moega, on ERKI Moeshow laval olnud.
Loomulikult ERKI Moeshow lava on selles mõttes ju hoopis teistsugune, et sa võid teha, mis sa tahad ja ükski asi pole liiast.
Kuidas inimesed sinna pääsesid oma kollektsioonidega?
Kes tahtsid, need pääsesid. Alguses oligi põhimõte, et see on tudengite sõltumatu vabalava. Igaühel, kes tahab ennast väljendada, oli see võimalus olemas. Igasuguseid konkursse ja hindamisi ja sellist jama on kõriauguni. See on selline koht, kus tudengid saavad teha, mida ise tahavad.
Tänapäeval on hästi palju räägitud seda, et ka ERKI Moeshowl on ka juba praktiliste kaalutlustega, kandmiseks mõeldud asjad. Kas siis olid pigem showelemendina tehtud kollektsioonid?
Ikka palju rohkem fantaasiakollektsioone oli. Sellist müügieesmärgil tehtud moodi praktiliselt ei olnudki.
Minu arvates ta ei ole see sama üritus enam, aga see ei ole ka minu öelda, sest ma ei ole sellega enam seotud. Ta on lihtsalt elanud oma elu ja muutunud ajas ja see on täitsa normaalne. Kõik protsessid ju muutuvad ajas. Kui tudengid tunneks vajadust luua mingisugune alternatiivne üritus, siis see alternatiivne üritus oleks juba sündinud sinna kõrvale. Kui ma oleks praegusel hetkel tudeng, siis mina oleks juba loonud ERKI Moeshowle mingi alternatiivse ürituse.
Milline nägi välja lava – kus show täpsemalt toimus?
Vanasti oli kunstiakadeemias aula. Aula kõrval oli võimla. Võimla oli backstage. Hiljem tehti see raamatukoguks ümber. Lava oli iga aasta erinev: kuidas arhitekt tegi, nii oli. Iga aasta see ehitati erinevatest asjadest. Meil on olnud klassikaline catwalk tellingutest, mis oli hästi tore. Siis on olnud ruut nagu poksiring, et neljas suunas saab istuda. Kõiki variante on olnud. Iga aasta oli erinev, iga aasta oli mingi uue nipiga. Mingist hetkest sai video hästi oluliseks. Video osa tegime erinevate videokunstnikega.
Kui te kolisite EKAst välja, siis kuidas te koha valisite? Üleminek EKAst Saku Suurhalli või Kalevi Spordihalli on tegelikult väga suur samm. Miks te valisite just need koha?
Kuna raamatukogu tuli ja me ei mahtunud enam ära. Backstage'i polnud – see oli see põhjus, miks me sealt välja läksime. Muidu oleks pidanud backstage'i ka aulasse tegema ja siis ei oleks rahvast sinna mahtunud. Ma mäletan, et esimene kord läksime Kosmosesse, siis me tegime Vene Kultuurikeskuses ja siis tegime Saku Suurhallis. Saku oligi viimane, mis mina tegin.
Lahedat asja tahavad ikka kõik näha. Seega tuli valida kohad, kuhu rohkem inimesi mahuks.
Kas ERKI Moeshow sel ajal, kui sina seda korraldasid (1995 – 2002), ka kategooriliselt muutus?
Muutus küll. Ühel hetkel tekkis nii palju osaleda tahtjaid, et pidime hakkama tegema mingit valikut ja see oligi kõige keerulisem osa. See oli see osa, kus minu jaoks see üritus muutus. Ma tundsin, et see ei ole enam sama asi, mis alguses ja mul on vaja kõrvale astuda. Kui tuli hakata tegema valikut, et kes lavale pääseb ja kes mitte. Mina olen alati seda meelt olnud ERKI Moeshow puhul, et see peab olema vabalava. Samas ikkagi sinna hakkasid tahtma tulla juba ka keskkooli inimesed, kelle tase ei ole võrreldav EKA neljanda kursuse moetudengiga. See valiku tegemine läks nii keeruliseks ja need ei ole sellised valikud, mida mulle väga meeldiks teha. Siis tekkis mingi žürii moodi asi.
Sellist asja ei olnud, et keegi kolm päeva varem tuli ja ütles, et ma tahan ka osaleda?
Ei. Kõik kes tahtsid osaleda andsid varem teada, et me enam-vähem saime aru palju meil on kollektsioone. Saime varem kokku, tegime mõnusa koosoleku ja kõik näitasid, mis nad teevad. Nüüd on tast saanud professionaalne üritus. Alguses ta oli pigem see, et teeme kõik koos ühte lahedat asja: “Mul on nihuke värk, ma tahan nii teha, mul on sihuke värk, ma tahan nii teha.” Ma ütleks, et ta oli rohkem selline mõttekaaslaste üritus.
Kas ERKI Moeshow andis eluks kaasa mingid kogemused või õpetused ka?
Loomulikult! Ma arvan, et minu täiskasvanuks saamine käis läbi ERKI Moeshow korraldamise. Seda niimoodi reaalselt üksi vedada on erakordselt suur rahaline vastutus, mis ma võtsin väga noore inimesena. Peale mitu aastat selle korraldamist ma nägin, et olen võimeline liitma ja lahutama ja mitte ebaõnnestuma mingites asjades ja olen võimeline oma intuitsiooni kasutama. See oli nagu minu täiskasvanuks saamise aeg, suuresti läbi selle ürituse. Ma tegin ka palju muid asju, aga esimene suurem kokkupuude materiaalse maailmaga oli mul läbi ERKI Moeshow korraldamise.
Oli ka mingeid suuri eksimusi? Mida oleks võinud enne teada?
Ei olnud. Isegi kui vahepeal tundus, et pagan, nüüd küll jääb mingi miinus sisse ja kellelegi jääb raha maksmata, aga kuidagi alati tulid ikkagi lõpuks ots otsaga kokku. Kunagi mingisugust plussi seal ei teeninud. Järgmiseks aastaks mingit seemet ei jäänud, aga võlgu ka otseselt kellelegi ei jäänud. Jube palju oli vabatahtlikke. Kõik, kes me seda tegime, tegime seda vabatahtlikuna selle eeldusega, et kui jääbki midagi üle, jaotatakse see raha laiali. Alati, kui keegi väljastpoolt kutsuti, said arved makstud. Kuna selle ürituse eesmärk algusest peale ei olnudki raha teenida, siis see oli okei.
Kas sa osalesid iga aasta ise ka oma kollektsiooniga?
Tudengina muidugi, sest see oligi üks põhjus, miks ma seda üritust hakkasin tegema, et mul oleks endal kuskil oma asju näidata. Mulle tundus, et see oleks lahe. Kui ma magistratuuris olin, siis tegime HULA ja osalesime selle kollektsiooniga. Iga aasta osalesin, jah. Muidu oleks tobe olnud nagu. Mulle tundus, et see on selline üritus, mida peaks korraldama ikkagi inimesed, kes osa võtavad.
Kas mõnda säravat seika ei ole äkki meeles? Mingi konkreetne juhtum, mis on meelde jäänud, mida sooja südamega meenutada ERKI aegadest?
See oli selline aeg mu elus, mis oli lõputult lõbus. Iga noore inimese elus võiks olla selline periood, kus sa teed täie rauaga midagi, mida sa õudsalt tahad teha ja mis sulle kohutavalt meeldib. See oli ka õnnelik aeg, sest kõik kogu aeg õnnestus. Kui ma vahel mõtlen, mis lepingutele ma alla kirjutasin, olles ise 21 aastane... mis summade peale just.
Kaheksakümnendatel oli hästi oluline just see showmoment, et ta oleks meelelahutuslik ja teatraalne. Kas üheksakümnendatel oli rohkem rõhku moel endal?
Nii ja naa. Kui neid showsid vaadata, siis seal on ikka jube palju sellist teatraalsust ja lavastust sees. See oli ikka väga avant-garde. Iga kollektsioon oli eraldi number ja alguses kasutati jube vähe päris modelle, suurem osa olid ikka kas sõbrad või tantsijad või mingid erioskustega inimesed.
Kas ERKI kollektsioonid olid, võrreldes maailma moega, ajast ees?
Ta oli ikkagi avant-garde lava minu meelest puhtalt. Kui me räägime mingisugusest moetööstusest või trendide vaheldusest, siis sellega ERKI Moeshow ei suhestunud. Tunduvalt rohkem olid ikkagi fantaasiakostüümid või avant-garde mood: moekunst. Nüüd on ERKI Moeshowl jube palju selliseid kollektsioone, mis võivad vabalt olla mõne moe-ettevõtte sügis-talvine müügikollektsioon. Seda ta üheksakümnendatel päris kindlasti ei olnud. Eesmärk oligi teha sellele alternatiivset üritust.
Oleme autoritega nii palju kokku puutunud ja mõned ütlevadki, et nad teevad teadlikult selle mõttega kollektsioone, et äkki saab pärast veel maha müüa. Ilmselt on see seotud tänapäeva kapitalistliku maailmaga?
Ega see maailm üheksakümnendatel nii palju erinev ei olnud. Mingis mõttes oli tol ajal tudengil raha veel vähem või võimalust tööd teha ja raha teenida. Kollektsiooni tegemine ei olnud odav. Eks siis samamoodi paljud müüsid oma imelikke asju pärast ERKI Moeshowd, aga võibolla siis olid inimesed rohkem valmis ostma selliseid naljakaid asju. Ma arvan, et oleks ka praegu, kui oleks huvitavaid asju siis ikka on friike, kes tahavad neid. (1997. ja 1998. aastal oli kõigil osalejatel võimalik peale showd oma kollektsioone koha peal müüa- T.H.)
Ei pea mõtlema nii, et see on kuidagi halb või, et ERKI Moeshowst on saanud mingisugune kapitalismi käepikendus. See on seda nägu, millised praegu tudengid on. Täpselt nii ongi!
Fotod pärinevad Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna arhiivist.